20 aastat autoriõiguse seadust Eestis – parimat aeg autoritele enam ei tule!

‹ Detsember 2012
Heiki Pisuke Appo Puki nägemuses

Heiki Pisuke Appo Puki nägemuses

Eksklusiivintervjuu seaduse kokkukirjutanud Heiki Pisukesega

20 aastat tagasi võeti Eestis vastu autoriõiguse seadus. Kui suur oli see samm tollal nõukogude õigusruumist läänelikku õigusruumi astumisel? Mõni võrdlus või näide oleks abiks.

On küllaltki üldlevinud müüt, nagu poleks endises NSVLs autoriõigust olnud. Vähem teatakse seda fakti, et 1992. a. vastuvõetud seadus oli Eesti enda kõigi aegade esimene autoriõiguse seadus. 1940. aastani kehtis Tsaari-Venemaa 1911. a. seadus, edasi juba nõukogude normistik – Tsiviilkoodeksi IV osa.

Eesti autoriõiguse seadus ei tekkinud seega tühjale kohale. Oma struktuurilt ja filosoofialt oli uus seadus aga ikkagi väga erinev endistest. Uus seadus tugines täielikul sõna- ja loomevabadusel ning selles polnud enam hästi varjatud tsensuuri elemente. Seadus tugines täieliku turumajanduse ja lepinguvabaduse ideele, kus autor sai juurde rea uusi varalisi ja isiklikke õigusi, aga samas ka kohustused ise end turul müüa.

Eesti autoriõiguse seadust peeti 1990ndate aastate alguses üheks kõige moodsamaks maailmas. See oli esimene 1990ndate aastate autoriõiguse seadus, mille endisest Nõukogude Liidust lahtisaanud Ida- ja Kesk-Euroopa riigid vastu võtsid. Seaduse väljatöötamise igal etapil konsulteeriti WIPOga, aga samuti spetsialistidega Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja USAst. Kuni 1995. aastani ei peetud ühtegi suuremat Kesk- või Ida-Euroopa intellektuaalse omandi teemalist rahvusvahelist konverentsi, kus ei palutud tutvustada meie uut seadust, mida soovitati ka teistel maadel kasutada mudelina.

Teie teeneks peetakse selle seaduse kokkukirjutamist. Mida oli tollal kõige keerulisem inimestele selgitada seoses selle seaduse vajalikkusega?

Mul oli au olla autoriõiguse üheks maaletoojaks Eestis, sest olin esimene, kes spetsialiseerus sellele valdkonnale kohe pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist 1978. aastal. Oma lääne kolleegidega võrreldes olin unikaalses olukorras, sest väga vähestele “akadeemikutele” on elus avanenud võimalus kirjutada esimesest kuni viimase sõnani “päris oma seadus” omaenda teaduslike ideede ja oma valitud kontseptsiooni ja struktuuri alusel. Loomulikult oli see kollektiivne töö, kus mitmetel etappidel arutasime kolleegidega töögrupist seaduse võimalikke lahendusi.

Seaduse vajadust ei pidanud ma kellelegi selgitama. Suurepärane oli koostöö esimese kolme kultuuriministriga, kelleks olid Lepo Sumera, Märt Kubo ja Paul-Eerik Rummo. Nende toetus oli väga oluline. Seaduse esimene versioon võeti vastu väga lihtsalt.

“Pauk” tuli hoopis mujalt. Samal ajal alustati Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga taasühinemise protseduuri. Eesti ühines selle konventsiooniga 1927. aastal. See oli tollel ajal puhtalt välispoliitiline otsus, mis tekitas kirjastajates ja osades loomeinimestes parajalt pahameelt. Põhjus oli lihtne: välisautoritelt pidi nüüd luba küsima ja nende teoste kasutamise eest maksma. Seni oldi harjutud kõike saama tasuta ja sellist “kuldaega” taheti pikendada.

1990ndate alguses kehtis aga mitte 1927. aasta, vaid juba konventsiooni uus, 1971. a. redaktsioon. Mulle anti volitus pidada WIPOga Genfis läbirääkimisi, mille eesmärgiks oli taasühinemine õigusliku järjepidevuse alusel, aga samas ühinemine Berni viimase 1971. aasta redaktsiooniga. See oli nii õiguslikult kui ka diplomaatiliselt suur väljakutse. Kohtusin kõigi WIPO peadirektori õigusnõunike ning ka tolleaegse WIPO peadirektori Dr. Árpád Bogschiga. Läbirääkimiste lõppemisel kutsus peadirektor mind lõunasöögile, millel viibisid vaid taasühinemise protsessis osalenud kõrgeimad WIPO ametnikud. See oli minu karjääri üks tähetunde.

Edu Tallinnas ei saabunud aga nii lihtsalt kui edu Genfis. Eesti Kirjastajate Liit võttis konventsiooni vastase seisukoha, põhiliselt sama põhjendusega mis 1927. aastal. Ühinemise seadust kritiseeriti ka mitmete huvigruppide poolt. Ja kuigi Riigikogust läks eelnõu läbi, ei kuulutanud president Lennart Meri seda välja. Berniga ühinemise seadus läks läbi alles teisel katsel.

Autoritele endale seaduse vajalikkuse selgitamisega pole kunagi probleeme olnud. Pigem pidi õpetama ja julgustama, kuidas seadust enda huvides kasutada, lepinguid sõlmida ja kuidas oma õigusi kollektiivselt teostada. Sellesse perioodi jäi ka EAÜ taasloomine.

Kas mäletate, millised survegrupid ja milliste argumentidega seadust ei toetanud?

Seaduse enda otseseid ründajaid ma ei mäleta. Kirjastajate Berni konventsiooni vastane põhiargument oli, et nüüd peab hakkama välisautoritele maksma. 1991-1994 oli selline kuldne aeg, kus tuginedes intellektuaalse omandi territoriaalsuse printsiibile seda nagu ei oleks pidanud tegema, sest Eesti polnud ühegi rahvusvahelise autoriõiguse lepingu liige. Õigusteoreetilselt sai sellele küll vastu vaielda ja oli ka Eesti ettevõtjaid, kes küsisid välisautoritelt nõusolekut ja maksid, kuid enamus kirjastajaid kasutas siiski seda otseselt reguleerimata olukorda oma huvides. Kirjastajate lobi Riigikogus püüdis igati ühinemist edasi lükata.

Raskemaks läks asi hiljem, seaduse algversioonile järgenud muudatuste menetlemisel alates 1990ndate aastate keskpaigast. Huvigrupid muutusid järjest tugevamaks ja lobi tehti hoolega nii valitsuse kui ka parlamendi tasemel. Mitmed hilisemad seadusemuudatused on väga mõne huvigrupi nägu (näiteks koopiamasinate tootjad ja importijad “rääksid ennast vabaks” nn reprograafilise reprodutseerimise tasust).

Kuivõrd olete ise seadusega rahul ? Kas on midagi, mida täna teistmoodi kirjutaksite?

Mul endal oli seaduse kirjutamise ajaks õnneks seljataga aasta Harvardis ning paljud välisülikoolide ja rahvusvaheliste ürituste külastused. Nii, et teadsin päris hästi, mis maailmas toimub. Eriliselt tihe oli koostöö Jukka Liedesega Soomest, kes kuni tänaseni on üks kõige väljapaistavaid autoriõiguse spetsialiste, kellega olen kunagi kohtunud.

Praegu kirjutaks mitmed asjad tõepoolest teisiti. Aga seadus on elanud 20 aastat oma elu. See on ilma suuremate probleemideta üle elanud ka need rohkem kui 20 hilisemat muudatust seoses Euroopa Liiduga ühinemisega ning meie era- ja avaliku õiguse alusaktide muutmise. Mõned esimese versiooni tänaseni kehtivad, kuid minu jaoks aastaid probleemsed olnud kohad, pole seaduse kasutajatele isegi välja tulnud või on sattunud alles hiljuti tähelepanu orbiiti. Jätaksin need mõned kohad enda teada.

Autoriõigustest arusaamine baseerub Eestis paljuski just sellele seadusele. Kuidas tundub Teile isiklikult: kas ühiskond on tänu sellele seadusele täna autoreid austavam kui 20 aasta eest?

Seaduse originaali üheks kontseptuaalseks eesmärgiks oli saavutada selge struktuur, kõigi oluliste küsimuste reguleerimine ühes õigusaktis ja kõigile arusaadavad normid. Seaduse struktuur oli aga üles ehitatud niimoodi, et see oleks ka autoriõiguse kursuse õppevahendiks. Seni, kuni kirjutatakse vastavad õpikud. Kahjuks pole põhjalikku õpikut veel tänaseks päevaks ilmunud ning osa norme on hilisemate paranduste ja eriti ELga harmoniseerimise käigus muutunud küllaltki raskesti mõistetavaks. Ka juristidele endale.

Igal seadusel on oma õiguspoliitiline lähtealus. Tunnistan, et Eesti seaduse algversiooni lähtealuseks olid autori huvid, seadus oli üles ehitatud autori kui majandussuhetes nõrgema poole huvidest lähtudes. Alternatiivina oleks saanud teha ka täiesti ettevõtja- või tarbijakesksed seadused. On paratamatus, et autor on nihkunud ja edaspidi nihkub veelgi seaduse keskpunktist välja. Seega, autoritele parimat aega kui see, mis on olnud, enam ei tule. Iseasi, kuidas autorid ja üldsus on osanud või tahtnud seda aega kasutada.

Kas täna on veel alles autoreid, keda antud seadus ei kaitse, kuid keda edaspidi kindlasti paremini kaitsta tuleks?

Minu teada mitte. Iga seadus peab olema põhimõtetes nii üldine ja ettevaatav, et võimaldada kasvõi üldjoontes prognoosida suhete arengut lähitulevikus. Ja isegi, kui mõnda loojate või loomingugruppi pole seaduses selgesõnaliselt nimetatud (ja mitmeid ei ole), ei tähenda see seda, et need teosed on kaitseta. Tuleb lihtsalt kohaldada seaduse üldnorme või seadust laiendavalt tõlgendada.

Autoriõigus reguleerib väga kiire tehnoloogilise arenguga valdkonda. On tihti väidetud, et seadus on ajast maha jäänud või isegi, et autoriõigus sureb välja. Näiteks, kui arvutiprogrammid olid muutunud igapäevaseks reaalsuseks, ei suudetud ikka veel leida rahvusvaheliselt üldtunnustatud programmide kaitse viisi. Siis lepiti lihtsalt kokku, et arvutiprogramme kaitstakse nagu kirjandusteoseid. Seega nagu romaane, luuletusi ja poeeme – autori elu pluss 70 aastat.

Mingi lahenduse leiab seaduse alusel alati, et seda näiteks kohtupraktikas testida.

Samas, tulevikku vaadates tuleks kindlasti teatud valdkondades luua eraldi normid, näiteks nn digiteoste puhul. Kogu internetiga seotud temaatika vajaks ehk mingit uut kontseptuaalset lähenemist.

Ja veel, autoriõiguse seaduse “klientide” ring on ajapikku oluliselt laienenud. Juba alguses kuulusid seadusesse ka autoriõigusega kaasnevad õigused, st teose esitaja, fonogrammitootja ja raadio- ning teleorganisatsioonide õigused. Kaasnevate õiguste omajate ring on pidevalt laienenud ja nähtavasti laieneb veelgi. Ja seaduse pealkiri tuleb teha õigeks, sest see on autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seadus.

Milline on Teie isiklik seiukoht paljudes riikides vaidluse all olnud nn tühja kasseti tasust, mis peaks autoritele kompenseerima lindistuste kaudu väheneva tulu?

Nn tühja kasseti tasu (levy) on eraõiguslik autoritasu eriliik, mis kehtestati mitmetes maades ammu enne Eesti seaduse vastuvõtmist. See on poliitiline otsus, mis on tehtud nende loojate huvides, kellest saab alguse kogu kultuuritööstuse tsükkel. Ma ei näe selles midagi halba või kedagi diskrimineerivat juhul, kui sellise tasu põhiosa jõuab ikkagi sinna, kuhu ta on algselt mõeldud – autorini. Argumente saab tuua igasuguseid, kuid minu arvates on õiglane kapitalistlikus rahateenimisprotsessis mitte unustada ka teose loojat.

Sama võib küsida ka näiteks muusika taasedastamise kohta raadio kaudu avalikes kohtades – hotellides, transpordivahendites, teenindusasutustes või kasvõi vanglates. On õiglane, et see, kelle loomingut kasutatakse, saab selle eest veidigi hüvitatud. Aga ma möönan, et võib-olla on tulevikus teisi lahendusi. Miks mitte kasvõi riiklike maksude näol, kui nad on õiglased autori ja tarbija suhtes.

Paljuski on autoriõigustest arusaam muutunud koos infotehnoloogia kättesaadavusega. Kas see muudab Teie hinnangul ka midagi sisuliselt?

Ma arvan, et see võib radikaalselt muuta kogu tulevast autoriõigust. Autoriõigus sai 300 aastat tagasi alguse kui üksiklooja õigus. Edasi muutus looming kollektiivsemaks, kuid autoriõigus tuli sellega toime. Tänane autoriõigus ei tule enam toime sellega, et peaaegu kõik interneti ja sotsiaalmeedia kasutajad on tegelikult autorid ja neile kuuluvad seadusega ettenähtud õigused nende poolt loodud materjalile. Suhteliselt vähesed nendest sadadest miljonitest internetikasutajatest teavad ja hoolivad oma autoriõigustest ja oskavad neid kasutada, kasvõi andes Creative Commonsi litsentse. Enamus internetis tegutsejatest on lihtsalt teadmatuse ja reguleerimatuse tsoonis.

Millises Euroopa riigis kaitstakse autoreid kõige paremini? Mida tehakse seal teistmoodi kui Eestis?

Kõik sõltub sellest, kelle huvides või millisest perspektiivist asja vaadata. Autoriõigus on iga riigi siseasi. Maailmas eksisteerib ca 200 autoriõigust, nii palju kui on riike. Jah, teatud küsimused on neis ühtsustatud Berni või mõne muu konventsiooni miinimumnõuete alusel. Ja EL liikmesriikidel on veel lisaks kohustus ühtlustada teatud küsimused. Aga see on ikka väga väike osa norme võrreldes sellega, mida iga riik iseseivalt kehtestab.

Vastus sõltub ka sellest, kuivõrd riigi õiguskultuuris on tavaks tegelikkuses kaitsta oma õigusi ja kuidas seda tehakse. Mõnedes maades on hästi väljakujunenud vaidluste alternatiivse lahendamise süsteemid lepitamise või vahekohtute kaudu. Neid maid, kus on küll näiliselt pikk ja põhjalik seadus, kuid kus vaidlus kohtus võtab aastaid ja toob osalejatele kaasa suuri kulutusi, pole meil minu arvates mõtet eeskujuks seada.

Millised on Teie isiklikud mälestused seoses Eesti Autorite Ühinguga?

EAÜ on mulle isiklikult väga lähedane teema, sest olin praeguse organisatsiooni sünni juures. Nii nagu teisteski NSV Liidu riikides, püüdis endine VAAPi (Üleliidulise Autoriõiguste Agentuuri) Eesti osakond ka Eestis uut organisatsiooni luua oma kava järgi. Eestis ei olnud aga vastasseis nii dramaatiline, nagu näiteks Leedus, kus endise VAAPi ruumides olid end vastamisi sisse seadnud vana VAAPi töötajad OMONi automaaturite kaitse all ja uue organisatsiooni loojad. Tallinnas kutsusid VAAPi endine direktor ja jurist kokku koosoleku, kus tutvustasid enda koostatud uue organisatsiooni põhikirja.

Piinlik öelda, aga sain ka siin olla nendes sündmustes otseseks osalejaks ja nende mõjutajaks. Tulin Tartust koosolekule spetsiaalselt kohale, võtsin sõna ja pakkusin välja uue organisatsiooni loomise põhimõtted, arvestades võimalikku õigusjärglust 1932. aastal loodud Eesti Autorikaitse Ühinguga. Seega, kukutasin asutamiskoosoleku läbi. “Vanad” hääletati maha ja koosolek palus mul koostada uue organisatsiooni põhikirja.

Kirjutasin kaks dokumenti – uue organisatsiooni põhikirja ja Deklaratsiooni EAÜ loomise kohta. Deklaratsioon võeti vastu 4. oktoobril 1991 ja selle all on 16 nime.

Olen EAÜ asutajaliige. Olen selle organisatsiooniga olnud heas ametialases koostöös kõik need aastad. Hindan EAÜ töötajate autoriõigusealaseid teadmisi ja analüüsivõimet ning pühendumist oma tööle. Pean seda kõige professionaalsemaks Eesti autorite organisatsiooniks, mis on ka rahvusvaheliselt saanud teenitud tunnustuse.

Aga EAÜ pärisliikmeks pole olnud soovi saada?

Kahjuks ühtegi muusikateost mul endal veel EAÜ andmebaasis pole. Olen küll nooremas eas teinud päris mitmeid laule ja kirjutanud luuletusi. Võtan praegugi mõnikord kitarri kätte. Kuid mängin enda lõbuks või esinen oma lähimate tuttavate ees. Aga peaks vist selle sümboolse EAÜ pärisliikmeks saamise ikkagi kunagi ära vormistama.