Tühja kasseti tasu ei kao kuhugi ehk kaupmeeste kaval lobby Euroopas on läbi kukkumas?

‹ Detsember 2013

Tühja kasseti tasu ei kao kuhugi ehk kaupmeeste kaval lobby Euroopas on läbi kukkumas?

 Raul Kalev EAÜ Uudiskirja toimetaja


Raul Kalev
EAÜ Uudiskirja toimetaja

Teatavasti on enamus Euroopa riike otsustanud, et autorite, esitajate ja fonogrammitootjate loomingu ehk fonogrammide kopeerimine isiklikuks tarbeks on eraisikutele lubatud vaatamata sellele, et see vähendab oluliselt autorite sissetulekuid (mida lihtsam on kopeerida, alla tõmmata vms, seda väiksem on originaalplaatide läbimüük). Selle alusel on riigid omakorda võtnud kohustuse autoritele saamata jääva tulu õiglaseks kompenseerimiseks ning seda on reeglina tehtud kopeerimist võimaldavate seadmete maaletooja hinnale ca 3% lisamisega. Sellist, juba 50 aastat rakendatud süsteemi, on peetud õiglaseks, kuna tasu maksavad siiski vaid need inimesed, kes soetavad kopeerimisvõimalusega seadmeid või tarvikud.

Digitaalajastu on sundinud seadmete nimekirju pikendama ja asendama ning sellega seoses on Euroopas taas kõvemaks muutunud ärimeeste hääled, mis soovivad tasu kogumist muuta: lõpetada maaletoojate hindadele tasu lisamine ning asendada see läbi üldise maksusüsteemi kogutava ja riiklikult väljamakstava toetusega. Seni on sellele süsteemile üle läinud vaid Hispaania.

2013. aasta sügisel on aga kerkinud üles rida tähelepanekuid, nende seas on teemat tõsiselt arutatud Euroopa Parlamendis. Suurt vastukaja on pälvinud ka Euroopa Parlamendi liikme Françoise Castexi selleteemaline raport, mida toetab ka üle 800 000 Euroopa autorit esindav The European Grouping of Societies of Authors and Composers (GESAC). Mis on siis selles raportis ja millised muud asjaolud on Euroopa Parlamendi töögruppide aruteludel veel välja tulnud?

Esiteks ollakse seisukohal, et üleüldine riigi maksusüsteemist makstav kompensatsioonimehhanism (nagu Hispaanias) ei taga autoritele õiglast hüvitist ning on ülekohtune ka maksumaksjate suhtes. Leitakse, et nn tühja kasseti tasu kogumine peaks jätkuma endistviisi maaletoojatelt igas riigis eraldi.

Teiseks, leitakse, et tasu tuleb lisaks koguda ka nn pilvetehnoloogiate abil levitatavate autoriõigustega kaitstud teoste eest, kuna ka see uus võimalus vähendab autorite ja loomeinimeste õigusi oma loomingu eest raha saada.

Seega, arutelud ei käi sugugi mitte selle ümber, kuidas autorite looming üha „vabamalt“ tasuta kättesaadavaks muuta. Pigem vastupidi.

Kui siia ääremärkusena lisada, et samal ajal kui maaletoojad ja kaupmehed on läbi oma poliitiliste esindajate kuulutanud, et nn tühja kasseti tasud on koormavad tarbijale jms on kuluaarides juba märgatud, et Hispaanias pole pärast tasu kogumise korra muutmist tehnoloogiaseadmete ja tarvikute hinnad siiski langenud. Mida oligi arvata.

Kõike seda arvestades oleks tore, kui ka Eesti valitsus autorite häält ja kainet meelt kuulda võtaks ning kaupmeeste kavalale kihutustööle ei alluks! Kui juba Euroopa Parlamendis seda mõistetakse…!

 

Imre Sooäär Foto: erakogu

Imre Sooäär Foto: erakogu

Imre Sooäär: autoritele võitlevad vastu telekomid ja maaletoojad

Eesti autorite tulud nn tühja kasseti tasust on viimase viie aastaga kahanenud 25 korda, samal ajal kasvab tasuta kopeerimine ja drastiliselt vähenevad plaadimüügi numbrid! Miks on see nii ja miks valitsus ja riigikogu selles küsimuses midagi endiselt ette ei võta, küsisime Riigikogu liikmelt Imre Sooäärelt, miks Eesti riik endiselt kardab oma autoreid väärtustada?

Imre Sooäär: “See küsimus tuleb päris kindlasti esitada juba uuele (kultuuri)ministrile.

Mina olen tühja kasseti tasu teema tõstatanud korduvalt nii fraktsioonis kui ka (endise) ministriga rääkides. Kultuuriminister on minu andmetel kohtunud ka erinevate organisatsioonidega, keda see teema puudutab, aga tänaseks ei ole konsensust, millise meetodiga seda teha, kuna tühja andmekandja mõiste on ajas oluliselt muutunud.

Peamist vastuseisu probleemi lahendamisele on osutanud suured telekommunikatsioonifirmad ja maaletoojad, kes tegelevad erinevate multimeediaseadmete ja mobiiltelefonide müügiga.

Isiklikult olen seisukohal, et olukord vajab kiiret lahendust. Valitsus on sellega juba liiga pikka aega venitanud ja lahendus on senini välja pakkumata.

Kui Eesti on õigusriik, siis tuleb sellele kiiresti lahendus leida.”