Jaan Pehk: muusikat tuleb teha kogu hingest!

‹ Detsember 2013

Kümnele küsimustele vastas tuntud laululooja Jaan Pehk

Jaan Pehk, Foto: Scanpix/Pärnu Postimees

Jaan Pehk, Foto: Scanpix/Pärnu Postimees

Jaan, kas peate end rohkem artistiks või autoriks?

Ei teagi, olen nagu mõlemat pooleks. Ausalt öeldes pole sellele isegi mitte mõelnud. Kui vaadata sissetulekute järgi, siis kontserttegevusest laekub ikka üldjuhul üle poole.

Kust ja millal tekkis esimene tõsisem arusaamine, et võiksite loominguga raha teenida?

Luuletusi olen kirjutanud juba 16.eluaastast. Üheksakümnendate lõpus tekkis aga huvi ka luuletusi muusikasse viia. Raha pärast ma otseselt ei kirjuta, kuid ei saa salata, et ikka on mõnus, kui võtad kas kuu lõpus või järgmise alguses lahti oma kasutajaliidese ja näed, et sinu lugusid on raadiotes 200 korda mängitud. Ma ise raadiot iga päev ei kuula, ses mõttes on see tagasiside eriti tänuväärne. Ja ka EAÜlt läbi panga hüvesid saada on päris hea tunne.

Teie looming on väga omanäoline. Kui palju on selle taga inspiratsiooni, kui palju tehnilist tööd?

Ma ei otsi inspiratsiooni, vahel ei tule midagi pikka aega. Siis aga jälle palju lugusid korraga. Aga ma ei püüa taevasse vaadates viisijuppi leida.

Kokku olen lugenud oma lugusid 200-300 ringis. On selliseid levinumaid lugusid, kus olen teinud vaid tekstid, aga minu enda lugudest on nn hittideks saanud paar folklaulu.

Olete ka EAÜ liige. Mis kasu te olete sellesse organisatsiooni kuulumisest saanud?

Lisaks regulaarselt laekuvale rahale on jäänud mulje, et kui teed loo ja selle registreerid, siis toimib ka autorikaitse ja seda lugu minult keegi enam varastada ei saa. Kui üritavad, tuleb autorikaitse appi. On ülimalt meeldiv tõdeda, et Eestis autorikaitse toimib.

Kes on teie muusikaline eeskuju või lemmik?

Eeskujusid mul pole. Kellegi plaati eriti peale ei pane. Aga on hea meel, et on inspireerivad sõbrad nagu Eplik, Kasar ja Bonzo.

Milline on teile kui autorile täna enim sissetoov lugu. Kuidas see sündis?

Eks mul ongi kaks sellist lugu: „See Alles Jääb“ ja „Valss“. Esimene sündis nii, et tegin Raadio 2-s pooleminutilisi sünnipäevalaulukesi ja oli vaja teha midagi Mait Trinkile. Laulsin talle siis, et sind austan ma, Mait Trink. Pärast kuulasin loo üle ja tekkis tunne, et see lugu on potentsiaalikas, kui teha mažoorist ümber minoori, muuta sõnu, jne. Massidesse jõudmisel oli selle loo puhul suur roll ka Ove Mustingul, kellega tegime parasjagu koos filmi ja lasin tal demolugu kuulata. Tekkiski idee ja tegime poole tunniga valmis video. Edu tõi suuresti see koeraga video.

Kas Teil on kujunenud oma nn hitivalem?

Minu jaoks on kõige olulisem, et iga pala oleks tehtud südamega. Kõik head asjad tulevad ehedalt ja iseenesest.

Kui te ei kirjutaks ja ei esineks, siis mis tööga te tegeleks?

Olen lõpetanud keskkonnakaitse erialal Räpina Kõrgema Aianduskooli ja olen ka ise sisuliselt sügavast metsast pärit. Küllap siis oleksingi keskkonna ametnik või metsamees, vms. Metsas saab ennast tunda vabana, iseendana.

Parim kommentaar või kompliment, mida olete oma töö kohta kuulnud?

Eks neid on olnud palju, aga kõige suurem rõõm on, kui lapsed tulevad tänaval juurde ja hakkavad su laule laulma. Seda on juhtunud mitu korda.

Kas oma muusika ekspordile pole mõelnud?

Mulle on korduvalt pakutud, et võiks teha ja et siis tuleks lood mõnes muus keeles kirjutada. Aga need on vaid pakkumisteks jäänudki. Ise ma midagi sellist ei jaksa ette võtta. Olen vist liiga laisk selleks.