Normet: noored Eesti laulukirjutajad pingutavad rohkem, kogenute seas kohtab alamotiveeritust

‹ Detsember 2015

Kuidas on võimalik, et paljud kogenud muusikud, kel peaks teada olema kõik hitiloomise nõksud, jäävad Eesti Laulul ikka ja jälle uutele kogemusteta tulijaile alla? Ja mis on ikkagi see, mis on laulukirjutamise taset aasta-aastalt tõstnud? Just sellest rääkisime ERRi meelelahutuse pealiku ja Eesti Laulu ühe eestvedaja Mart Normetiga. Huvitavamad mõtted toome ka teieni.

ETV meelelahutustoimetuse juht ja "Eesti laulu" produtsent ja MART NORMET kastiga, kus on konkursile esitatud laulude salvestused. Foto: ERIK PROZES / SCANPIX / POSTIMEES

ETV meelelahutustoimetuse juht ja “Eesti laulu” produtsent ja MART NORMET “Eesi Laul 2016” saagiga.
Foto: ERIK PROZES / SCANPIX / POSTIMEES

Sel aastal kandideeris Eesti Laulule rekordiliselt 238 laulu. Mis on selle ürituse populaarsust sedavõrd tõstnud?

Meie “maja” seisab kindla vundamendi peal. Eesti Laulu vundamendiks on kogu levimuusika oma žanrilises mitmekesisuses. See konkurss pole juba ammu enam ainult Eurovisiooni eelvoor, vaid just nimelt Eesti parima laulu otsimise pidu.

Väga oluline nurgakivi on ka avatus. Euroopas on mitmeid riike, kus artist ja laul valitakse välja kusagil ringhäälingu tagatoas. Meie kahe poolfinaali ja ühe finaali süsteem on üks demokraatlikumaid ja avalikumaid. Ning superfinaalis otsustab ju ainult rahvas. Pole mingit susserdamist.

Ning muidugi on laulude rohkusele kaasa aidanud ka tehnoloogia areng – igaüks saab luua oma magamistoas maailmaklassi muusikat.

Kuidas tagatakse, et valimisse ei satu žüriiliikmete isiklikud lemmikud ja välja ei lange antipaatiad?

Alustame sellest, et kõik on inimesed. Kõigil on tunded, paremad ja halvemad hetked. Aga eelžürii koosneb siiski proffidest, kes on popmuusikast läbi imbunud. See on nende kirg ja töö samaaegselt. Nad orienteeruvad popmuusikas sama hästi kui Lembitu Kuuse suusatamises või Mart Juur kirjanduses.

Eestis on mistahes valdkonnas väga raske komplekteerida sõltumatut žüriid. Eesti Laulu žürii baasi ehk püsiseltskonna moodustavad n-ö maitsepolitseinikud: suurte raadiojaamade muusikajuhid ning muusikakriitikud. Võin panna käe südamele, et nemad tõesti lahutavad oma ego oma kõrvadest, kui nad seda tööd teevad.

Seekord kuulati lugusid kaks päeva. Esimene päev toimus pimekuulamine, kust pääsesid edasi 60 laulu. Teiseks päevaks tõstsime me oma tiimiga veel 7 laulu joone peale, mille puhul me nägime head võimalust ägedaks teleshow’ks, aga mis ei olnud pimetesti läbinud. Tagantjärgi võib öelda, et ükski neist ei pääsenud 20 parema hulka ehk žürii kõhutunne töötas täielikult. Teisel päeval kuulati parimaid laule lahtiste nimekirjadega ning kokku kulus ikka päris mitu vooru, et 20 parimat kätte saada.

Samas, igal aastal jääb ukse taha laule, mis võiksid vabalt sees olla. See on umbes nagu lavaka sisseastumiskatsetega: alati jääb ukse taha keegi väga andekas ning alati saab sisse keegi, kellest ei saa näitlejat. Aga suurem osa läheb siiski teatrisse tööle ning igal kursusel õpivad omad malmstenid. Nii ka Eesti Laulul.

Mis on see hittloo õnnevalem, millele osad saavad pihta, teised aga mitte?

Hittloo puhul on ülioluline muusikaline kirjaoskus, mis on tehniline ja õpitav. Küsimus on oma idee vormistamise oskuses. Selle lihvimises.

Oleme Draakonite ja Iirise manageri Toomas Olljumiga palju sel teemal vestelnud ning tema üks postulaate on see, et paljud autorid kuulavad liiga vähe seda muusikat, mis on hetkel globaalselt moodne. Kõige plassimalt kõlavadki need palad, mis on “eilsed”. Mitte ajatud nagu “Goodbye To Yesterday”, aga just eilsed.

Teiseks, meie kolmeminutilises formaadis töötab kontsentreeritud jutustus. Oma mõtte ja emotsiooni peab suutma edasi anda 180 sekundiga!

Kas seda saab kusagil õppida?

Oleme otsustanud avada Eesti Laulu Akadeemia. See tähendab täpselt sihitud kursuseid laulukirjutajatele, artistidele, koreograafidele, režissööridele jne. Meil on teiste riikide kolleegidelt palju õppida.

Juba sel kevadel toimub koostöös Tallinn Music Weeki ja Music Estoniaga laulukirjutamise laager. Selline Garage48-tüüpi ettevõtmine, kus uued tiimid moodustatakse Eesti, Skandinaavia ning Kesk- ja Ida-Euroopa laulukirjutajatest. Kutsume seda kureerima ühe Rootsi ässa, kes on neid laagreid suure eduga korraldanud üle kümne aasta.

Miks ikkagi nii paljud aastakümneid ennast harinud ja kõiki nippe valdavad muusikud  noortele sageli alla jäävad?

Mis siin salata, korüfeede lugudest ei kõla alati välja ambitsioon. Uued tulijad on pühendunumad, näljasemad ja püüavad hüpata üle oma varju. Vanad tegijad toimetavad sageli energiasäästlikult oma mugavustsoonis.

Kui vaadata globaalseid edetabeleid, siis ega seal ju ka ei ole Bon Jovi esikohal, vaid hoopis Diplo või Ed Sheeran.

Kõrgelt hinnatud laulukirjutaja Savan Kotecha (Ellie Goulding, The Weekend jpt) räägib siin intervjuus (https://www.youtube.com/watch?v=fmDywpb0NWw) sellest, et kõik maailma popmuusika megastaarid otsivad värsket verd, uusi ideid. Nad tahavad, et nende muusika oleks “next level”. Nii et see uue vere pealetulek on loomulik.

Eesti Autorite Ühing on aastaid toetanud Eesti Laulu rahaliselt. Kuivõrd need toetused on läinud asja ette?

Kui poleks EAÜ ja teiste organisatsioonide abi, siis korraldajatena oleks meil enda auhinnapoti üle suisa piinlik. See on teada nali, et Eesti Laulul saab taustalaulja 32 eurot. Omal ajal oli see 500 krooni! Vat sinna olemegi oma rahastusega kinni jäänud. Kui meil vähegi jääki tekib, siis suuname selle produktsiooni. Et Eestis oleks vähemalt üks suure saali muusikashow, mida on võimalik artistidel ka oma portfoliosse panna.

Kas Eesti viis oma laulu valimiseks ja Eurovisioonile saatmiseks on teistest riikidest väga erinev?

Süsteeme on seinast-seina. Meie oma on üks demokraatlikumaid – kõik on oodatud ja meie tiim laulude osas liiga palju näpuga ei näita. Kuid näiteks Rootsis, mida võiks ju pidada üheks kõige demokraatlikuma kultuuriga maaks, käib nende Melodifestivaleni boss Christer Björkman suve otsa mööda plaadifirmasid ja kirjastajaid ringi ning sõna otseses mõttes ütleb, kus tuleb laulja ära vahetada ja kus tuleb refrään ümber kirjutada. Ikka selleks, et kindla peale Eurovisioonil võit tuleks. Ta on nutikas sell ja teab, mis meelelahtusmaailmas toimib. Tema julgus ja maitse on toonud Rootsile viimastel aastatel ka juba kaks võitu.

Kas pole kahju, et me samamoodi Eurovisiooni võidulaulu ei vali, hoopiski oma laulu otsime?

Tegelikult on asi veel keerulisem. Pikk jutt lühidalt: Eurovisioonil annab hea laul ainult 30% lõpptulemusest, teise 30 % annab sobilik lavastus ja minu hinnangul annavad kõige enam, 40% artisti sisemine energia, sajaprotsendiline kohalolek ja ambitsioon, mida vaataja loeb ta silmist.