Palju õnne, maestro Olav Ehala!

‹ Detsember 2015

Helilooja, muusikaõpetaja ja pianist Olav Ehala tähistas sel suvel oma 65. sünnipäeva. Selle päevaga seoses sai ta nii kingitusi kui tähelepanu, millest erilisimaks hindab Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori kingitust – 20.detsembril kokku 13-s riigi raadiojaamas kõlanud autorikontserti. Soovisime suurmehele ja EAÜ juhatuse liikmele õnne ja vestlesime veidi muusikaharidusest, noorte muusikategijate väljakutsetest ja tema enda tulevikuplaanidest.

Kooriühingu auliige Olav Ehala Eesti Kooriühingu 2014 aastapreemiate üleandmisel. Foto: LIIS TREIMANN/SCANPIX/POSTIMEES

Kooriühingu auliige Olav Ehala Eesti Kooriühingu 2014 aastapreemiate üleandmisel.
Foto: LIIS TREIMANN/SCANPIX/POSTIMEES

Mõned mõttenopped maestrolt:

  • Olen olnud pikalt õpetaja ja minu arvates on äärmiselt oluline, et muusikas tegutsevatel noortel oleks olemas muusikaline haridus. Need on vajalikud käsitööoskused, mille puudumisel olen vahel ansamblite peale vaadates mõelnud, et „kui neil oleks olemas ka baasharidus ja need käsitööoskused, võiks neil märksa paremini minna“. Pean silmas, et ei piirdutakse vaid kolme duuri tundmisega, teataks harmooniast, osataks orkestreerimist.
  • Ma ei soovitaks kellelgi turu järgi elada, vaid pigem pühenduda muusikale. Ühekordsete trendide järgi pole mõtet joosta, sest kui teha seda, mida teevad teised, siis me maailmas kindlasti konkureerida ei suuda. Eesti on liiga väike. Mida tegi nüüdismuusikaga Arvo Pärt? Ta saavutas edu, sest erines teistest.
  • Maailmas läbilöömiseks on lisaks heale ja eristuvale muusikale vaja õnne. Ja kontakte. Nagu Arvo Pärdil, keda plaadifirma ECM juht Manfred Eicher kuulis esmakordselt autoraadiost.
  • Ma pole ennast kunagi nn hitindusega sidunud, olen tegelenud muusikaga, et enda mõtteid väljendada. Igas žanris on võimalik oma mõtteid väljendada: olen kirjutanud filmimuusikat, teatrile, lastele, orkestrimuusikat, muusikalidele, animafilmidele. Olen kirjutanud jazzilikku muusikat ja rokilikku. Igas žanris on käsitööoskused tulnud ainult kasuks.
  • Pole kunagi mõelnud, kas mul on mõni oskus puudu. Võib-olla kuluks dirigeerimise valdamine marjaks ära. Aga kuni on olemas sellised dirigendid nagu Kaspar Mänd, siis pole selleks ka vajadust. Muidugi oleks võinud veel lisaks klaverile õppida mängima kitarri, viiulit. Aga kõike ju ei jõua, peab valima suuna. Õnneks saab kõigi pillide kohta omandada teadmisi, mis aitavad neile muusikat luua ja kohandada.
  • Igaüks peab ise määratlema, kui tõsiselt ta soovib muusikat teha ja kuhu lati seab. Kui mõni arvab, et kolmest duurist piisab, siis ma ei mõista neid hukka. On olemas ka erandeid, kes on ilma hariduseta garaažibändina kaugele jõudnud. Eks vanastigi olid rahvalaulikud.
  • Ka mina õpin ja arenen pidevalt. Looming muutub huvitavamaks. Sellist muusikat, nagu ma praegu teen, poleks ma kuueteist aastaselt osanud ette kujutada ega mõista.
  • Heliloojaks olemine on valiku küsimus nagu ka õpetajaks olemine. Vaevalt, et keegi loob ainult raha pärast. See on sisemine sund. Heliloojate Liidus on üle 100 helilooja, enamusel neist on ka teine töö. Nad ei looda, et saavad 1-2 teose kirjutamisega ära elada. Ainult need elavad hästi ära, kes on ekstraklass, nagu Tüür ja Pärt. Paljud töötavad õpetajatena. Noor ja andekas Siim Aimla näiteks õpetab Otsa koolis. Juhutööde peale loota ei saa.
  • Ma ei mõtle ega planeeri väga palju ette, pigem võtan vastu mulle sobivad pakkumised. Siiski on mul pikemat aega kapis üks libreto, mida tahaks muusikaks teha. See on üks Läti poeet, eesti keelde tõlgitud. On ka kavas senist tööd vormistada, noodid kaante vahele panna. Mitte võib-olla kõiki ühtede kaante vahele aga näiteks eraldi koorilaulud, eraldi soolod jne.
  • Iga inimene suudab luua ühe viisijupi. Aga see ei tee temast veel heliloojat. Oluline on, mis selle viisijupiga edasi teha.