Kunstiakadeemia soovib tudengite õpetamisel kaasata EAÜ kogemuse

‹ Juuli 2015
Anne Pikkov Foto: erakogu

Anne Pikkov
Foto: erakogu

 

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) prorektori Anne Pikkovi sõnul on Eesti Autorite Ühing ja muusikud oma autoriõiguste kaitsel olnud palju aktiivsemad ja jõudnud selles valdkonnas kaugemale kui kujutavate kunstide esindajad. Nii näiteks tunnistab noor keraamik Maria Sidorenko, et kui tal oleks olnud rohkem teadmisi autoriõiguste vallas, siis poleks ehk juhtnud ebameeldivat lugu Euroopa kunstiüliõpilaste rahvusvahelisel konkursil Türgis.

Noor magistrikraadiga tootedisainer Markus Marks aga nendib, et kuigi ülikoolis oli võimalik omandada teoreetilised teadmised autorikaitsest, seab praktiline elu siiski üles hoopis teistsugused dilemmad, mille lahendamisega kunstnikud sageli hätta jäävad.

 

Kuna maailm muutub üha interdistsiplinaarsemaks ning digimaailmas puutub muusika üha rohkem ka kokku graafilise disaini ja teiste kaitsmist vajavate kunstiliikidega, võiksid EAÜ ja EKA tudengite väljaõppes koostööd teha, leiab Anne Pikkov. Sügisest käivitub nii bakalaureuse kui magistritasemel ettevõtluse õppe moodul, mis on suunatud just looveriala tudengitele, sisaldades ka autorikaitse temaatikat.

Kujutav kunst ja enamus selle valdkonnad erinevad paljuski muusikaloomisest ja tirazeerimisest, leiab Anne Pikkov. „Me süstime ülikoolis noortesse ikka teadmist, et rikkaks te ei saa aga surematuks võite saada,“ lausub ta. Sellesse lausesse on maetud paratamatus, et enamus kunstnikke loovadki terve elu vaid ühekordseid ja ainulaadseid kunstiteoseid, mida ei tirazeerita. Ja järelikult on neile autoriõiguste vallas esmatähtis vaid asjaolu, et nende tööde pilte avaldades korrektselt autoritele viidatakse. Kuidas saaks arhitekt oma projekteeritud hoone eest korduvalt raha küsida? Kas igalt möödakäijalt? Ei! Aga raamatu illustraator? Kas igalt lugejalt? Ei. Jah, raamatukogude laenutuste eest näeb seadus ette toetussumma kõigile autoritele, sealhulgas illustraatoritele, kuid see on Pikkovi sõnul pigem sümboolne ja mittetuntav tasu, millest ükski illustraator Eestis elada ei saa.

Muusikavalkond on aga erinev: loodud muusika ja sõnad võivad kergemini leida taaskasutust teistes ärimudelites ja nii tekib neist äriline kasu, mida tuleks jagada autoritega.

Kuid siiski tuleb üha rohkem ka kujutavas kunstis ette olukordi, kus edukamate kunstike loomingut tirazeeritakse ja nii tekibki küsimus, kas see moekunstik, keraamik või graafiline disainer, kelle formuleeritud loomesähvatusest võidavad majanduslikult pikema aja jooksul paljud teised ettevõtted, peaks samuti oskama oma populaarse teose või toote autorlusest kasu saada. Pikkov nendib, et selles valdkonnas ollaksegi muusikutest mahajäänumad. „Van Gogh suri vaesena, tema teosed hakkasid miljoneid maksma alles palju hiljem,“ kordab ta veelkord kunstivalkonnas levinud arusaamu. Lisab aga samas kohe, et sellele vaatamata peaks iga kunstitundeng olema valvas, et tema teoseid teiste poolt lihtsalt ära ei kasutata. Olulise sammuna kunstnike loomesse panustamisel nimetab ta riigi poolset rahalist tuge, mis väljendub tellitavate hoonete maksumusest teatud kindla protsendi ulatuses originaalkunsti tellimises. Seevastu üliõpilased on harjunud, et kooliga seotud projektides on nende suurimaks tasuks praktiline kogemus. Sisuliselt on tegu barterkokkulepetega, mille käigus ülikool konverteerib oma autorluse saadavaks praktikakogemuseks. Näiteks loodi ETV viimase Valimisstuudio stuudiodisain just EKA üliõpilaste abiga, kes said vajalikku praktilist kogemust, kuid mitte raha. Mis siis, et see kujundus aitas saatel võita populaarsust. „See probleem kunsti autorlusega on väga keeruline, sest kuna õhus on trendid, siis saab teine kunstnik teises maailma otsas alati väita, et tuli sarnase idee peale iseseisvalt. Ja tal võib ka õigus olla,“ räägib Pikkov. Kui just tegu pole millegi väga erilisega, mis kasuliku mudeli või patendiga kaitstud, on plagieerimist väga raske kui mitte võimatu takistada.

Kuid ka kujutavas kunstis on valdkondi, kus interdistsiplinaarsus sunnib kunstnikke astuma sama jalga muusikute ja teiste audiovisuaalsete kunstide loojatega. Üha rohkem muusikavideoid sisaldab graafilist disaini, animafilmid omakorda muusikat jne. Kuid teatavasti pole noortel animaatoritel raha, et kasutada tuntud tunnusmuusikat, rääkimata kalli helilooja palkamisest. Nii ongi alates 2015. aastast käivitatud ühisprojekt Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Muusikaakadeemia vahel: noored animaatorid saavad muusika tellida tulevastelt heliloojatelt, noored heliloojad saavad aga võimaluse oma muusikaga saada kaasatud filmi. Kui mõnda sellist filmi peaks saatma maailmas edu, siis teenivad selle edu pealt nii helilooja kui animaator.

Kuid EKA kavatseb oma noorte harimisel minna veelgi kaugemale. Juba on otsusutatud, et lähiajal hakatakse koolitama professionaalseid kunstikuraatoreid, kes nii nagu produtsendid ja managerid muusikatööstuseski, aitaks Eesti kunstil laieneda teistesse zanritesse ja riikidesse. „Kas me ei võiks ka teha koostööd EAÜga, sest anname endale aru, et teie (audiovisuaalsete teoste loojad), olete osanud oma õiguste eest seista palju paremini,“ küsib Pikkov.

Miks mitte!

Kommentaar:

Maria Sidorenko, noor keraamik

Meile on ülikoolis õpetatud autorikaitset, kuid mitte piisavalt sügavalt. On ühel semestril seminarid, kus neist asjadest räägitakse. Ja meil oli ka igal aastal projekt „Toit ja Nõu“, kus meie juurde tuli üks restoran ja me kujundasime, valmistasime prototüübid ja ka tootsime neile toidunõud. Seal siis oli ette nähtud ka teatud ühekordne autoritasu saamine. Kui see restoran sooviks neid nõusid hiljem suuremalt tiražeerida ja müüa, siis meie sellest ilmselt enam kasu ei saaks, sest lepinguga andsime need õigused ära.

Mina teen ja müün keraamikat. Kõige populaarsemad on igasugused kõrvadega tassid. Nüüd ma neid enam ise ei teegi. Kui on suuremad tiraažid, tellin need kogused Koplis asuvalt keraamikatehaselt, kus minu prototüübi alusel tehakse need palju kiiremini valmis. Üks firma tellis näiteks korraga 400 ühesugust kõrvadega tassi firmakingitusteks. Kuid, kui keegi peaks Hiinas või mujal tahtma samu tasse hakata minu idee alusel tootma, siis ma selle vastu kuidagi kaitstud ei ole. Neid tasse pole patenteeritud.

Mul oli kogemus suvel, kui Türgis toimus Euroopa kunstiüliõpilaste konkurss, kuhu esitasin kaks tööd, sealhulgas türgi serviisi. Need olid kallid materjalid, portselan ja hõbe, mida kasutasin. Võitsin sealt kaks preemiat, ka peapreemia. Siis selgus, et minu poolt allkirjastatud leping nägi ette, et võidutööd jäävad konkursi korraldajale ja neid tagasi ei anta. See oli ebameeldiv üllatus, sest olin enne žüriisse kuulunud juhendajalt küsinud, kas saan need tagasi ja tema ütles, et saan. Aga kuna mul oli töödega kiire, siis ma ise lepingut detailselt läbi ei lugenud. Olgu see siis teistele õpetuseks, et lepinguid tuleb lugeda. Õnneks pidasime korraldajatega läbirääkimisi ja osaliselt saime asju tagasi. Kuid osa jäeti ikkagi sinna rajatavasse muuseumisse.

Maria Sidorenko EKA Jõululaadal Foto: PM/Scanpix, Peeter Langovits

Maria Sidorenko EKA Jõululaadal
Foto: PM/Scanpix, Peeter Langovits

Markus Marks, noor tootedisainer

Lõpetasin just magistratuuri ja mul on ka juba oma ettevõte ja bränd Bold Tuesday, mille alt toodame. Koolis õpetati kolmandal aastal ühel semestril autorikaitset, kuid teoorias on see lihtne, praktika aga näitab ära tegelikud probleemid. Minu firma teeb kleebiskaarte, need on maakaardid, kust saab selle koha maha tõmmata, kus sa oled käinud. Me ei müü neid enam üksnes Eestis, vaid oleme laienenud maailma. Kuna materjalid ja tehnoloogia on juba olemas ja levinud, siis seda ma kaitsta ei saanud. Küll aga saame kaitsta oma ideed. Kuna ei ole piisavalt raha ja ka aega, et kiire kasvu kõrvalt tegeleda toote kaitsmisega kõigil turgudel, siis iga hetk võib tekkida olukord, kus keegi kolmandates riikides ärkab ja registreerib kaubamärgi oma nimele. Kuidas selle vastu saab ja kui suureks peame kasvama, et see oht muutuks reaalseks, seda ei oska öelda.

Kuna olen oma klientidele teinud ka muid töid, siis olen patenteerimisprotsessiga kursis. Näiteks tegime metalliettevõttele jalgrattamaju, kus EAS maksis kinni selle patenteerimise, mis oli ligi 4000 eurot.