Sven Grünberg – sadu miljoneid korda kuulatud mees

‹ Juuli 2016

EAÜ õnnitleb tänavu kuuekümneseks saavat Sven Grünbergi ja vestles juubilariga pisut elust ja kõige olulisemast.

Sven Grünbergi nimi ei pruugi olla tuttav paljudele tänapäeva noortele. Ometigi on tegu Eesti muusikale ühe enim kinkinud heliloojaga viimasel sajandil. Nõukogude liidu esimese progerock ansambli Mess asutaja, esimene elektronmuusika viljeleja, enam kui 130 filmile üle maailma muusika kirjutanud ja ainuüksi sel aastal vähemalt 3 plaati välja andev Sven pakatab endiselt vitaalsusest ja kinnitab, et teda on suure osa elust tagant kannustanud veendumus, et enese pidev edasiarendamine pole mitte meie enda asi, vaid pigem kohustus. Vaatamata erinevatele kõlavatele saavutustele kunstirindel, peab ta ise ehk kõige olulisemaks ja ka raskemaks katsumuseks hoopiski kõigi kolme Tema Pühaduse XIV Dalai-Laama visiidi korraldamist Eestis.

Sven Grünberg tunneb huvi ka teiste heliloojate muusika vastu. Pildil Sven mängufilmi "Perekonnavaled" esilinastusel märtsis. Foto: Scanpix/Õhtuleht Fotograaf: Arno Saar

Sven Grünberg tunneb huvi ka teiste heliloojate muusika vastu. Pildil Sven mängufilmi “Perekonnavaled” esilinastusel märtsis. Foto: Scanpix/Õhtuleht Fotograaf: Arno Saar

Kell on õhtul pärast seitset kui me Sveniga lõpuks jutule saame. Maestro märgib, et tema jõudlus pole viimastel aegadel enam endine. Kuid õnneks  jätkub tal jõudu, et vähemalt päeva esimeses pooles loomingule pühenduda.  Nii tuleb veel sel aastal välja vähemalt 3 plaati, teiste seas juba neljakümne aasta eest Nõukogude Liidu kultuurieliiti vaimustanud „Messi“ vinüülis duubelheliplaat. Just see muusika sillutas Svenile omal ajal uudsuse tõttu tee nõukogude kultuuriladvikuni. Tarkovski, Mihhalkov, mitmed muusikatipud teiste seas. Just omanäolise helikeele tõttu sai temast kiiresti kuuendiku maailma filmitegijate üks lemmikpartnereid filmi alal. Hiljem tulid ka Soome, Jaapani, Saksa, Poola, Venemaa jpt filmid.

Sven möönab, et kuigi filmimuusikat on põnev teha, on see siiski olnud  ennekõike tegevus, mis tõi leiva lauale ning õpetas enesedistsipliini. Kuigi heliloojaid filmide juures tavaliselt just üle ei reklaamita, võib hea muusika aidata oluliselt kaasa filmi jõudmisele vaatajate südamesse. Sveni seni edukaim film on olnud poolakate vändatud „Madude Oru Needus“, mida esimesel aastal vaatas kinodes 22 miljonit inimest. Samuti poolakate filmi „Saatana Pisar“ vaadati esimesel aastal kokku 19 miljoni inimese poolt ja nõukogude kultusfilmi staatusesse tõusnud “Hukkunud Alpinisti” Hotell” kogus vaatajaid üle 18 miljoni. Kui kõik helindatud filmid kokku liita ja juutuubilikult vaatajate klikkidesse arvutada, peaks tema kontol olema vähemalt mitusada miljonit vaatamist-kuulamist kindlasti.

Küsin Svenilt, mida oskaks ta noortele ambitsioonikatele heliloojatele filmimuusika loomisel teele kaasa soovitada. “Olulised on muidugi nii andekus kui oskused. Oskused nii omi aga filmi puhul ka lavastaja ideid ja mõtteid helikeelde panna.“ „Selleks peaks silmaring olema väga lai nii dramaturgia kui ka muusikalisest vaatevinklist lähtudes,“ loetleb elav legend pärast pisukest mõtisklemist. „Peab tundma erinevaid stiile, eri kultuure ja ajastuid. See nõuab muidugi nii akadeemilise muusika aga ka popi-roki ja folgi tundmist.“ Filmimuusikat ei sobi Grünbergi sõnul teha suure egoga loojatel, sest seesama ego võib osutuda loomingu pudelikaelaks. Andekad ja silmapaistavad, kel liiga suur ego, tahavad kogu aeg teha sajaprotsendilist muusikat, kuid filmis pead suutma doseerida ja jätta ego kõrvale. Tuleb teiste elementidega arvestada ja panna omad emotsioonid tahaplaanile. Vahel tuleb jätta tekstile ja pildile 55%, vahel 28% tähelepanust. Kui muusika vales kohas ja valel ajal liiga tähelepanutõmbavaks muutub, võib see filmi kui terviku hukutada.

Uurin Svenilt kui 23 aastat tema enda leiutatud ja heliesteetikaks nimetatud täiesti uut õppeainet Soomes ja Eestis noori koolitanud asjatundjalt ka seda, mida nägi-kuulis ta Eesti laulu züriis istudes. Sveni arvates ei ole Eurovisioon niivõrd muusikaline nähtus, pigem on tegu mitmelaadse inimtegevuse ühe kulminatsiooniga. Mille üheks suureks mõjutajaks näiteks poliitika. „Teine küsimus on see, et mida üldse tuleks nende laulude puhul hinnata. Kas seda, milline laul omaks võidupotentsiaali või seda, milles on midagi uudset ja meie kultuuri rikastavat? On selge, et kui tahame Eurovisioonil võidutseda, siis ei peaks lähtuma rahva hääletusest, vaid lood tuleks vastaval seltskonnal lihtsalt välja valida. Nagu tehakse seda Rootsis.“ Kultuuri rikastavateks ilminguteks meie kohalikelt võidukatsumistelt nimetab ta Mikk Pedajat ja Anett Kulbinit.

Tunnen siirast huvi, mis on see, mis veel tänagi noore pere kõrvalt, kuulsuse ja edu saavutanud Sveni üha uusi asju katsetama sunnib? „Mind huvitab inimene oluliselt rohkem kui kunst. Sest kogu elu on üks vigade parandus. Inimesel on kohustus ennast arendada, et oma rumaluse ja teadmatusega võimalikult vähe kahju teha,“ kordab ta juba aastakümneid talle teenäitajaks olnud budistlikku kreedot.

Sealtsamast kostab ka Sveni soovitusi noorematale, kes kunagi ehk Sveni rajatähiseid ületada plaanivad: „Kindlasti ei tohi tõmmelda. Tuleb võtta aega ja mõtteruumi tekitamiseks vahel ka lihtsalt metsa minna. Panna arvutid ja telefonid kõrvale,“ lausub ta. „Rabelemine ja pidev rakkes olemine tapab loomevõime.“ Kusjuures see ei tähenda, et Sven oleks tehnikaarengu vastane. Ei! On ta ju igati kursis muusikaloomiseks vajaliku maailma tipp-tehnoloogiaga. Pigem on asi selles, et lillelõhnast aimu saamiseks ja selle kirjeldamiseks ei piisa guugeldamisest. Tarvis on lille oma ninaga nuusutada.

Tänu tohutule hulgale lindistatud helifailidele on Sven Grünberg olnud alati ka üks neist autoritest, kes on mõistnud EAÜ olulisust. Autoritasudest teenitav tulu on tema jaoks tähtsal kohal. Kuigi Sven on andnud oma muusikat palju tasuta kasutada, oskab ta ka kommertsi eest raha küsida. „Väga levinud ja hästi rumal müüt on, et loominguinimesed loovad ja rahast ei hooli. Tegelikkuses on muusika tippliteratuur kirjutatud enamjaolt just tellimustööna“.

Palju õnne, maestro!