Väike revolutsioon muusikatööstuses: Fair Trade Music

‹ Juuli 2016

Kalev Rattus

Mitte kellelegi, kes muusika vallas tegutseb, pole ilmselt võõras kaasaegne paradoks: kuigi muusikatööstus elab läbi oma parimaid aegu läbi ajaloo (muusikat luuakse, salvestatakse, kuulatakse ja mängitakse enam kui kunagi varem), on loojate ja artistide tulud järk järgult sootuks kokku kuivanud.

Selle fenomeni üheks peamiseks põhjuseks peetakse salvestustega seotud tasude läbipaistmatut ja ebaõiglast jagunemist moodsates voogedastus keskkondades (nn striiming), millele on vastu astumas tänaseks juba ligi 30 000 muusikatööstuse osapoolt esindav Fair Trade Music (Õiglase Muusika Kaubandus) liikumine.

Fair Trade Musicu kodulehe ekraanitõmmis

Fair Trade Musicu kodulehe ekraanitõmmis

Fair Trade Music on oma idee ja nime saanud sarnasest kohviubade liikumisest, mille eesmärgiks on juba aastakümneid olnud propageerida ausat ja läbipaistvat kohvikasvatust ja teha kõik, et tarbija makstav raha võimalikult suures osas arengumaa kohvikasvatajani välja jõuaks. Õiglase Muusika Kaubanduse idee lansseeriti aga alles sellel aastal.

Selleks, et paremini mõista, miks õigluse eest võitlevat liikumist üldse vaja oli, tuleks hetkeks peegeldada turul toimuvat. Vaatamata tarbijate üha laialdasemale ja aktiivsemale muusikatarbimisele, mida on paljuski eest vedanud uudsed tehnoloogilised striimingu platvormid nagu Youtube ja Spotify, Deezer, Tidal, Apple Music, jt, vähenevad muusikaloojate tulud pidevalt. Põhjusi on tegelikult mitmeid ning neid ei saa vaid seostada suurte tehnoloogiabrändide jõukasutusega. On kummaline, kuid teoreetilselt maksavad ka need striimingu gigandid oma tuludest ära õiguste omajatele proportsionaalselt samas mahus iTunes allalaadmisteenusega. Kuid nagu näitas Ameerikas aasta jooksul läbi viidud põhjalik uuring, „kaob“ suur osa sellest hinnanguliselt 180 miljonit striiminguklienti ja umbes 46 miljardit USD hõlmavast hüvest enamuse väikeste autorite jaoks kui vits vette. Eestis räägime me näiteks kõigi voogesituste edastuste pealt rahalisest mahust 120 000 eurot aastas, millest valdav osa kuulub omakorda mitte kodumaistele, vaid välismaistele tegijatele.

Kuhu siis raha kaob? Probleemide loetelu on pikk. Esiteks ei saa väikesed tegijad, keda striimitakse vähem kui miljon korda, üldse mitte midagi. Siia hulka kuuluvad vist küll kõik Eesti muusikategijad. Teiseks on maailma suured leibelid nagu Sony, Universal, BMG ka osanikud striimingkeskkondades ja saavad sealt regulaarseid ettemakse. Kui arvatav striimide maht jääb ettemaksust väiksemaks, pole selge, kas ja kuidas seda tasaarveldatakse. Nii ongi välja arvutatud, et 94% autoritasudest, mis striimingkeskondades välja makstakse, rändavad just üksikute suurte leibelite taskusse. Kolmandaks on segaduse tekitajaks erinevate juriidilistest isikutest vahendajate suur hulk loojate ja muusikatarbijate vahel. Kokkuvõttes: üks loodud helifail ja sellega kaasas käivad rahalised õigused kaovad loojate radaritelt üsna ruttu ning neil pole teha muud kui kurvalt nentida, et neid on järjest rohkem vaadatud ja ilmselt ka striimitud, kuid kus ja kui suures osas tasuliselt, seda kahjuks ei tea. Tuleb uskuda suuri tehnoloogiagigante ja olla rahul selle piskuga, mis laua alla pudeneb.

Fair Trade Music soovib tegeleda selle murega ja on asunud propageerima järgmist: autorid peaks looma senisest läbipaistavama helifailide liigutamissüsteemi, mille aluseks on uudne nn kokkupakitud failiformaat. Umbes nagu WAV või MP3. Ja selle failiga käiks kaasas õigus näha, kes, kunas ja mis viisil on seda faili kasutanud, kuulamise eest tasunud, vms. Samuti oleks antud failil kaasas autori(te) määratud õiglane hind, alla mille tehinguid ei sooritataks. Ja sarnaselt kohvindusele saaks muusikaga kaubelda vaid sertifitseeritud partnerid. Üks tööversioon antud failist kannab nime dotblockchain ja selle kohta saab rohkem lugeda projekti kodulehelt www.dotblockchain.info. Nagu öeldud, on tegu alles algusjärgus initsiatiiviga, seetõttu võib standardi väljatöötamine võtta veel palju aega. Seda sümpaatsem on aga initsiatiiv ise: haarata muusikalevitamise juhtohjad tehnoloogiliste torude käest taas loojate kontrolli alla.

Kas tegu on ilusa unistusega või reaalse revolutsiooniga, mis taas motiveerib loojaid juba hetkeks nurka visatud sulepäid haarama, näitavad paar lähimat aastat. On selge, et miljardiliste käivetega turul keegi positsioone niisama ei loovuta. Kuid kui otsida näiteid kohvikaubandusest, siis lootust on!

EAÜ soovitus Eesti õigussüsteemile oleks antud kontekstis Fair Trade Musicut toetav: ka meie riigis võiks seadusandja hakata sertifitseerima autoriõigustega seotud kaupade ja teenustega kauplejaid, kellele pandaks kohustus tagada 100% läbipaistvus iga õigustega seotud ühiku liikumise kohta. Sest ainult nii saame olla kindlad, et ka homme ja ülehomme on meie kultuuriruumis võimalik tagada loominguline motiveeritus ja ettevõtlik vaim.

Kel huvi, saab lisainfot siit: www.fairtrademusic.info.