Mikk Targo: Eesti muusikud peavad õppima enda promomist!

‹ Juuni 2014

Aprillis valis EAÜ üldkoosolek järjekordselt Eesti Autorite Ühingule uut juhatust. Juhatuse esimehena jätkav Mikk Targo rääkis nii eelmisete perioodide töödest kui uutest väljakutsetest, millest tähtsaimaks peab ta välismaiste tipp-muusikaprodutsentide ja –manageride kaasamist Eesti muusikute akadeemilisse ettevalmistamisse, samuti kommunikatsiooni tähtsuse ja võtete õpetamist neile, kes soovivad oma muusikat piiri taga populariseerida.

Mikk, EAÜ ajalugu on paljuski seotud Sinuga. Kui vaadata tagasi aastate taha, siis mille üle uhkust tunned?

Olen olnud EAÜ juhatuses 1991. aastast. Tollal olid veel perfokaardid, nüüdseks on muutunud kõik – nii muusikamaailm kui tehnilised võimalused. Vahepeal on tekkinud kaabeltelevisioon jpm, mis on nõudnud uute lepinguvormide väljatöötamist.

Kui midagi eriliselt välja tuua, siis ehk seda, et oleme loonud oma tarkvara, mis võimaldab autoritasusid jaotada igakuiselt, mis on senimaani innovatiivne lahendus, sest enamus riikides saavad autorid oma tasud kätte korra aastas. EAÜ on väike, efektiivne ja paindlik organisatsioon. Rootsi sõsarorganisatsiooni kodulehel näiteks tiksub tagurpidi kell, mis näitab autoritele, kui kaua on neil jäänud kord aastas toimuva palgapäevani!

Aga viimased 3 aastat Sinu juhtimisel, mis on olnud peamisteks teemadeks?

Tühja Kasseti Tasu on kindlasti üks peamisi teemasid. Tegu on olnud ühe kindla meetmega, kust riik toetas loomeinimesi, kellelt oli eelnevalt võetud õigus nõuda tasu isiklikuks kuulamiseks tehtavate koopiate eest. Probleem selles, et viimastel aastatel on maailm muutunud ja neid koopiate tegemist võimaldavaid seadmeid on digitaalmaailmas juurde tulnud. Nutitelefone, jms. Me võime jäädagi vaidlema teemal, mis on salvestaja, kuid üks on kindel: loomeinimestele mõeldud raha on sellest meetmest sisuliselt kadunud. Nüüd pidime lõpuks alustama koos Fonogrammitootjate ja Esitejate Liiduga riigi vastu kohtuteed.

On kurb, et iga kord, kui see teema tõstatub, hüüatatakse valjult, et me tahtvat elektroonikatoodete hindadele 100 eurot otsa panna, tegelikult lisanduks keskmiselt vaid ligikaudu 1 euro igale salvestavale tootele. See on mittemidagi tarbija jaoks, kuid kultuuripoliitika instrumendina annaks see juurde palju.

EAÜ on aastaid toetanud ka Eesti muusikuid. Keda ja mis alustel?

Kultuuri on raske mõõta kui just bändide konkursil maailmameistriks ei tule. Kuid EAÜ toetusi saavad projektid, mis on selgeks läbi mõeldud, kannavad sügavat ideed, olgu see siis festival, plaat, turnee, videosalvestus, kontsert, vm. Kaasrahastus ja oma finantsid peavad ka olemas olema.

Eraldi on meil olemas eksporditoetused, mis on suunatud välisturgudele minejatele. Eeldame, et rahastuse taotlejad peaks esitama selge visiooni, konkreetsed tegevused ja projekti maksumuse. Eksporditoetusi jagasime 2013. aastal 70 000 euro, tänavu 48 000 euro eest. See toimub kahes voorus, sel aastal on sügisene voor veel tulemas 27 000 euro ulatuses.

Oleme oma toetustega aidanud ja aitame siiani tuuritada maailmas nii Metsatöllul kui Ewertil.

Kes on uutest tegijatest selline, kelles näete isiklikult suurt potentsiaali?

Toivo Tulev on kindlasti üks selline TOP 10 helilooja. Ta tutvustas oma uudisteoseid suurelt Riias ja Tallinnas, toetasime ka seda projekti.

Samuti oli väga tugev Paidest Eesti Laulule tulnud ja napilt teiseks jäänud Super Hot Cosmos. Mõtlesin endamisi, et kui oleksime saanud selle pundi Eurovisioonile ja ta oleks jõudnud finaali, siis olenemata lõppkohast oleksime saanud saata maailmale signaali: meil on tugevaid ja eristuvaid muusikuid. Saatsin nende lood ka juba Ameerikasse kuulamiseks, kus need said kiidusõnu.

Sinine ja Talbot on oma žanrites samuti väga kõvad tegijad.

Millised väljakutsed olete oma töölauale tõstnud järgmiseks kolmeks aastaks?

Näen, et vaja oleks tekitada väga konkreetne riiklik muusikaekspordi programm. Seda tuleks teha koos Otsa-kooli, Elleri-kooli ja ka Muusikaakadeemiaga, tuua Eestisse parima know-how-ga produtsente ja ka managere. Et tekiks siin korralik väljaõpe. Meie koolide häda on täna selles, et muusikute tase on hea, aga pole neid, kes suudaks muusika kõlama panna ja ansambleid professionaalselt turundada. Üks näide: meil on olemas tippudest koosnev Estonian Dream Big Band, seaded on eestlaste omad, aga kui tuleb esinemine koos Manhattan Transferiga, hakkab kogu muusika kõlama palju paremini, sest aranzheeringud on tehtud mujal ja õigesti.

Ameerikas ringi kõndides kostab pea igast pubist hoopis teisest puust muusika kvaliteet kui meil. Kui suudaksime Eestisse vaid paar väga head proffi õpetama tuua, muutuks pilt juba oluliselt.

Kas see ei peaks oleme mitte riigi muretsemise koht?

Meie häda on selles, et riigil puudub suures pildis nn äriplaan, tegeletakse tulekahjude kustutamisega. Ministeeriumid töötavad nii, et kui minister vahetub, tuleb alustada kogu tööd jälle algusest. Aga nad vahetuvad kogu aeg! Ja oleks väga hea, kui neil oleks kasvõi viisaastaku plaan, et ametnikud töötaks eesmärkide kallal sõltumatult poliitikutest.

Näiteks selle teemaga, et ringhäälingu lubade andmisel kirjutatakse nõuetesse sisse, et tuleb mängida vähemasti 25% Eesti autorite muusikat, olen aastate jooksul käinud kaheksa erineva ministri juures. Iga kord kui juba tekib omavaheline arusaamine, vahetub minister. Nüüd lõpuks saime selle punkti sisse!

On sul mõni nipp, mida tahaksid meie muusikutele kindlasti edasi anda, kuidas nad kiiremini rahvusvahelise edu poole saaksid liikuda?

Tuleb keskenduda sellele, mida tehakse ja mõista, et see, kui plaat on lindistatud ja raadiosse viidud, pole mitte töö lõpp, vaid alles raske tee algus. See tähendab, et tuleb õppida suhtlema igapäevaselt, sest kui sa suudad oma materjali õigesti levitada, alles siis hakkab midagi juhtuma. Jalg üle põlve istudes ei juhtu kahjuks midagi. On vaja ennast teadlikult ja sihikindlalt promoda.