Tõnu (40 aastat laval) Aare: ilma autorikaitseta oleks kommunism

‹ Juuni 2014

Legendaarsel pillimehel ja ansambli Apelsin hingel Tõnu Aarel täitus tänavu 40 aastat muusikukarjääri, eelmisel aastal tähistas mees oma 60.juubelit. Võib vaid arvata, et kui Tõnu Aare poleks oma ansamblit juba Apelsiniks ristinud, olnuks Steve Jobsil paar aastat hiljem Applet luues palju keerulisem nimevalikuid teha.

Päikseprillide ja sonimütsi varju hoidev Tõnu vurab mööda linna ringi torkekindlate kummide ning elektrimootoriga isemeisterdatud jalgrattal ning rõhutab, et on samasugune inimene nagu iga teine, püüdes oma tööd alati hästi teha ning austades kolleege ja sõpru. Tõnu lubab EAÜ uudiskirjale ka väikese intervjuu, milles ta vaatab tagasi on põnevale karjäärile ja räägib ka tänastest tegemistest.

Foto: erakogu

Foto: erakogu

 

Millist žanrimääratlust kannab Apelsini muusika?

Ei mingit žanrit, see on vaba vorm! Mängime kõike, polkast rokini, nagu ütles ükskord Anne Erm. Üksnes jazz ja klassika on valdkonnad, mida pole tahtnud puutuda. Ega kõigi nende aastatega pole ka meie muusikas palju muutunud: pillid on ikka naturaalsed, et kui vool ära läheb, saaks muretult edasi mängida. Nagu juhtus kunagi Sossi klubis: vool kadus, aga me jätkasime mängimist 400le inimesele veel 55 minutit. Rahvas tuli vaid lähemale.

 

Milline lugu nende pikkade aastate jooksul on tulnud kõige raskemalt? Millises loos on enim teid ennast?

Rasket pole midagi, aga harjutada tuleb. „Peeglid“ on lugu, mida oleks tahtnud palju rohkem mängida, kuid pole piisavalt töökäsi.

Kõige hingelähedasem mulle endale on „Laululilled“. See on nagu minu kohta kirjutatud, et „ajab oma rida iga õige mees…, kui ka läheb ringi, sirge siht on ees.“ Hingelähedasi lugusid on tegelikult veel: „Sügistuuled“, „Matkalaul“, „Aeg ei peatu“.

 

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Kui jagada teie senine muusikukarjäär neljaks dekaadiks, siis millised mälestused või märksõnad oleks neist perioodidest kaasa võtta?

Alguses tegime pundi üldse viie aasta peale ja nüüd ei usuks isegi, et juba on 40 ette löönud! Tollal oli see viisaastakute komme.

Siis teine kümnend oli juba nõukogude liidus tuuritamine. Nagu hiljuti Moskvas festivalil käies teada saime, siis olime omal ajal olnud viie parima liidu bändi seas mingite arvutuste järgi. Sealmail hakati just meiega seoses kasutama esmakordselt sõna „shougrupp“. Me lihtsalt ei laulnud, vaid tegime paroodiat, rääkisime lõbusaid vahepalu. Ma ikka armastasin öelda, et kui naistel naerust ripsmetušš ei jookse, siis pole õige kontsert.

Seejärel tulid Soome aastad: tore riik, viisakad inimesed. Soomlased ei kannata, kui neile fonogrammilt muusikat lastakse, kõik peab olema ehtne. Sai tehtud koos kõigi nende staaridega: Kirka, Mikko Alatalo, Juise Leskinene, Kari Tapio, jt. Oleme isegi “soome meistrid” – võitsime esikoha Soome joomalaulu festivalil.

Viimane kümnend on ka täitsa piisavalt tööd, sest konkurente, kes nagu meie 3-6 tundi järjest mängida suudaks, palju pole. Teatakse, et kui meid tellida, siis on garanteeritud, et pidu läheb korda! Anname kontserte, kutsutakse juubelitele, korra paari kuu jooksul mängime Amigos, veel Sossi klubis, D-Terminali lähedal Kochi Aitades, Kannu öölokaalis, jne.

 

Kust on pärit teie muusikusoon, kust naljasoon. Kes olid teie vanemad?

Isa oli mul TIPi professor, üks nendest, kes selle Nõmme suusatajate silla tegi. Ta oli selline mees, et rääkis ja õpetas palju väga tõsiselt, aga see tegi ikka nalja. Tema põhiline hobi oligi ise tõsiseks jäädes teisi inimesi naerma ajada. Näiteks üks tema ütlemine on meeles: „kui asi on valmis, siis keegi ei küsi, kõik vaatavad seda, mis on.“ Või siis, et „kui mõtet pole, siis äkki mõte tuleb kuskilt ja alles siis hakkab loova inimese piin, sest mõttega tuleb viisakalt ümber käia, muidu uusi mõtteid ei anta.“ Arvan, et huumorisoone olen isalt pärinud.

Ema oli aga töölisteatri näitleja. Kuigi suure osa ajast oli kodus, kasvatas lapsi. Meil oli peres neli last.

 

Kust tuleb tänapäeval inspiratsioon uuteks lugudeks?

Probleem on selles, et kirjutatud on aastatega väga palju, aga palju keerulisem on teostamisega. Pingutada ja harjutada tuleb väga palju, et kõik ka laval just nii välja kukuks, nagu seda oleme tahtnud. Meil on suurepärane ja inspireeriv kollektiiv, proovid on alati väga lõbusad. Endal peab olema lahe. Minu jaoks on musitseerimine nagu elustiil, nagu ka BB Kingil näiteks.

Aga inspiratsiooni annavad ka teistsugused üritused. Viimati sai käidud Harley Davidsonide kokkutulekul, seal sai naerda kõvasti. Mina olin ikka oma elektrijalgrattaga Trek, mida austasid ka tsiklivennad.

 

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Mis on veel jäänud tegemata? On midagi, millest unistate?

Eri Klas ütles kord: Tõnn, sellises eas on iga päeva nagu sünnipäev. Ei, mis ma siin enam ikka unistan. Kui üldse, siis üritan minna edasi päev koraga. Tegemata asju on veel kuhjaga: lõpetamata instrumentaallugude plaat, parimate videode DVD, jne.

 

Teie soovitus tänastele noortele muusikutele ja artistidele?

Hoiduda tuleks üksluisusest. Ja poole vinnaga muusikat teha ei saa!

 

 

Kas ja kuidas kujutate ette Eesti muusikaeksporti, millest palju räägitakse?

Tuntud trompetistilt Miles Daviselt küsisid noored, mida teha, et elus läbi lüüa. Ta vastas: tehke midagi sellist, mida teised pole varem teinud. See on ülimalt raske, kuid pingutada tasub.

 

Kuidas näeb välja 60-aastase Tõnu Aare argipäev?

Olen majaomanik ja püüan juba pikemat aega isalt saadud, 1953. aastal ehitatud majas remonti teha. Nii, et tolm ikka lendab.

Siis sõidan iga päev jalgrattaga. Mul on elektriline jalgratas, ise olen neid hobi korras komplekteerinud. Juba viis aastat tegelen elektrijalgratastega ja juba 11 aastat pole mul enam autojuhi lube. Mulle meeldib, et saan hoida lihased pidevalt toonuses ja samas saan kergesti üles mäest või sõita vastutuult. Naudin seda nagu tsiklit. Rekord on olnud Raekoja platsilt Tedre tänavale sõita viie minutiga. Rattalt näeb elu teisiti kui autoaknast.

Siis, umbes kaks korda kuus sõidan naise juurde Soome – ikka laevaga ja rattaga. See võtab palju aega. Naine on Helsingis spetsialist-riigiametnik ja käib ise paar korda kuus jälle Tallinnas.

Veel kulub hulk aega ajaloo telekanalite ja National Geographicu vaatamisele. Igal õhtul tuleb huvitavaid saateid. Mind väga huvitab, et kuhu inimene tüürib.

 

Milline on teie arvates autorite ühingu tähtsus muusiku elus?

Muidugi on see väga vajalik töö! Praegu räägitakse muusika internetist tõmbamise kohta „võtmine“. Tegelikult on see vargus! Mina ostan ikka DVD-sid, meeldib, kui on midagi konkreetset käes, seal on pildid ja kirjas täpselt, kunas miski tehtud, kes mängivad, jne.

Me ka ise oma plaate eriti ei müü, peamiselt kingime inimestele. Oleme kinkinud sadu plaate niisama.

Kui poleks autorite ühinguid, poleks autorite kaitset, siis oleks kommunism!

Apelsiin Foto: erakogu

Apelsiin Foto: erakogu